Kasutatud auto ostmine – kuidas vähendada riske ja mida kontrollida

 

Kasutatud sõiduki soetamine ilma põhjaliku eeltöö ja kontrollita on üks korralik loterii – sa võid saada tõeliselt heas konditsioonis maasika või siis mõned päevad hiljem avastada, et ees ootavad küllaltki kulukad remont-tööd. Selleks, et riske pisut vähendada ja potentsiaalseid suuremaid väljaminekuid vältida, tuleks aga ise teha pisut eeltööd.

Tõenäoliselt kõige turvalisem on auto soetada mõnest mainekamast kasutatud sõidukitega tegelevast ettevõttest, kuna need pakuvad reeglina ka garantiid, masinad on kontrollitud ja üldjoontes vastavad kuulutuses välja hõigatud seisukorrale. Igasuguseid kahtlase taustaga platse tasuks loomulikult vältida, eriti kui need ei luba teha proovisõitu ega ka autoga mõnda endale sobivasse töökotta kontrolli minna.

Eraisikult kasutatud neljarattalise soetamisega on aga lugu keerulisem, sest koheselt peale omanikuvahetust vabaneb müüja igasugustest kohustustest – ostja asi on veenduda, et ostetav kaup oleks ootustele vastav ning hiljem saad probleemide ilmnemisel vaid ennast kiruda.

Eeltöö ja taustakontroll

Enne, kui panka sularahakupüüride järele silkama hakkad, tasuks huvi pakkuva sõiduki kohta pisut kodutööd teha. Alustuseks võiks välja uurida, mis on antud mudeli tüüpvead ning milliste väljaminekutega peaks arvestama nende likvideerimisel. Siinkohal on näiteks Autoleht teinud ära pika-ajalise tänuväärse töö ning populaarsemate sõidukite kohta on küllaltki hea ülevaade veebist kättesaadav - https://auto.geenius.ee/kasutatud-autod/ . Sisu on küll tasuline aga võib jällegi olla abiks vältimaks üht kulukat ostu.

Tihtipeale on abi ka erinevatest kohalikest kui ka välismaistest margipõhistest foorumitest, millest saab küllaltki head informatsiooni potentsiaalsetest murekohtadest ning teinekord ka vihjeid, kuidas neid ise tuvastada.

Auto registreerimismärk võib samuti paljastada küllaltki olulist infot. Transpordiameti kodulehelt [2] (mnt.ee) on leitav nii läbitud ülevaatuste info ning ka omanike vahetuste ajalugu. Kui ikkagi viimase aasta jooksul on sõiduk tihedalt käest kätte käinud, siis tõenäoliselt on selleks ka mõni mõjuv põhjus.

Lisaks on võimalik Eesti Liikluskindlustuse Fondi kodulehelt [3] (lkf.ee) kontrollida kindlustusjuhtumites kajastatud avariides osalemist. Kui juhtumeid on esinenud, siis tasuks kindlasti pöörata tähelepanu taastamise kvaliteedile.

Kui aga sõiduk on imporditud välismaalt ja on Eestis olnud pigem lühemat aega arvel, siis eelpool välja toodud lehekülgedelt leiab infot napilt. Siinkohal tuleb appi Carvertical  [4] (carvertical.com) – sellel keskkonnal on tõenäoliselt üks paremaid ligipääse eri riikide vastavatesse andmebaasidesse, mis võimaldab suure tõenäosusega tuvastada auto varasema ajaloo (sõiduki avariilisus ja kahjustused koos piltidega, läbisõidu ajalugu tuvastamaks odomeetri näidu õigsust, omanikuvahetused ja palju muudki).

Kõne müüjale

Kui taustakontroll pole Sind endiselt veel ära ehmatanud, siis tasuks enda jaoks mõned punktid paberile välja kirjutada ning teha telefonikõne sõiduki müüjale. Loomulikult, kui helistamine tundub sinu jaoks liiga eilne päev ning mineviku rudiment, võib proovida ka vajalikku infot hankida kirja teel (SMS, e-mail vms). Toome välja mõned olulised teemad, mida võiks pisut lähemalt uurida:

• Milline on auto seisukord?
• Millised on puudused ning milliste väljaminekutega peaks lähiajal arvestama?
• Millal ja mis läbisõidul oli viimane hooldus ning mis selle käigus tehti?
• Millal tuleks vahetada mootori rihma või ketti (see on tihtipeale küllaltki kallis lõbu)?
• Kas remonttööde ja ajaloo kohta on olemas ka mingisugune dokumentatsioon (esinduse ajalugu / remonditöökodade arved)
• Kas on võimalik teha autole enda poolt valitud töökojas tehniline kontroll?
• Miks auto üldse müügis on?

Müüja poolt loetletud puuduste osas tasuks kindlasti konsulteerida enne autot vaatama minnes mõne pädeva margipõhise töökojaga, et saada aimu eesootavate tööde tegelikust maksumusest, kuna mõningatel müüjatel on kombeks asju ilustada ning väita, et nii mõnigi häda on tegelikult lihtne ja odavalt lahendatav (miks ta siis neid vigu sellisel juhul pole ise ära likvideerinud?). Ka tuleb aegajalt ette, et sõiduk paisatakse müüki enne suuremat ja kulukamat hooldust. Remonttööde ja hoolduste dokumentatsiooni puudumisel pole kindlust, kas väidetavad tööd tegelikult ka tehtud on ning kui müüja keeldub võimalusest lasta autot sinu enda valitud töökojas kontrollimast, siis on selleks tõenäoliselt taaskord põhjust – varjatud ja peidetud vigu võib olla palju.

Kuid kui müüja jutt tundus siiski aus, tuleks kokku leppida aeg sõiduki ülevaatamiseks ning proovisõiduks. Kui sa ise ei ole just ekspert ega tihe autode ostleja, siis soovitame kindlasti eelnevalt broneerida mõnes pädevamas töökojas või margiesinduses aeg ostueelse kontrolli jaoks. Minimaalse lahendusena sobib sõidukit kontrollida ka ülevaatuspunktis, kuid see ei ole kindlasti piisavalt põhjalik ning rahalist hinnangud võimalike vigade likvideerimise kohta sealt sa ei saa. Uuematel autodel oleks hea diagnostika seadme abil üle vaadata ka veakoodid.

Aga kui mingil põhjusel pole võimalik tehnilist kontrolli teha, siis mida tasuks ise auto juures jälgida? Siinkohal toome välja mõned ehk olulisemad punktid, kuid kogu see loetelu pole kindlasti täielik.

Visuaalne kontroll - välimus

Alustuseks tuleks endale teadvustada, mida sa ostma või vaatama lähed. Kas tegemist on uuemapoolse ja kallima autoga või pigem vana ning odava masinaga. Viimase variandi puhul ei tasu eeldada, et sõiduk on ideaali-lähedases seisundis ning kulumisjäljed ja vead puuduvad. Aga üht-teist järgnevast tuleks ka nö. „odava rondi“ puhul pigem hoolega jälgida.

Kuna reeglina on keretööd kallid, siis tasukski alustada auto kere ja värvikatte kontrollist. Kas kõik paneelid on ühte tooni ja kas paneelide vahed on igal pool ühtlased? Kui ei, siis on sõiduk läbi elanud mõne avarii ning taastamise kvaliteet pole just parim olnud. Koorunud lakk tähendab vastava keredetaili üle värvimist, sest muud moodi seda ilusaks ei saa.

Kuidas on olukord roostega? Eriti pingsalt tasub üle kontrollida tiivakaared ja küljekarbid – kivitäkete ja talvel teedele puistetava soola tõttu kipuvad need esimesena meie kliimas alla andma. Nende detailide puhul ei aita tihtipeale ka ainult üle värvimine ning tuleb hakata kereplekki vahetama. Küljekarpe on muidugi üsna keeruline kontrollida, kui auto ei asu tõstukil või estakaadil. Abiks on telefoniga ligipääsmatute kohtade filmimine ning kindlasti tasuks valgustus sisse lülitada. Reeglina on kriitilised kohad just karpide tagumised otsad. Ideaalis oleks muidugi hea kogu põhja-alune üle vaadata, kuid seda on kusagil parkimisplatsil pea võimatu teha.

Järgmisena tasuks tähelepanu pöörata nii tuledele kui ka klaasidele – mõrad ja praod tähendavad jällegi kopsakat väljaminekut ning kui pragu satub olema esiklaasil juhi vaateväljas, siis järgmisele tehnoülevaatusele pole asja enne, kui see on vahetatud. Liialt kulunud või täkkeline esiklaas muutub probleemseks õhtul, vastu madalale langenud päikest sõites – nähtavusest ei jää sellisel juhul suurt midagi alles.

Üle tasuks kontrollida ka pidurid ja rehvid. Kui piduriketaste välimistes servades on paks kulumisrant, siis tuleb need ilmselt õige pea uute vastu vahetada. Roostes pidurikettad viitavad, et auto on mõnda aega seisnud. Õhuke roostekiht pole reeglina probleemiks ning kulub sõites üsna peagi ära. Tõsisema rooste puhul tuleb aga kettad-klotsid kohe ära vahetada. See muidugi pole õnneks ülemäära suur väljaminek.

Milline on rehvide mustrijääk ning kas need on ühtlaselt kulunud? Abiks on esirataste väljakeeramine. Kui rehvi üks serv on oluliselt rohkem kulunud, siis viitab see probleemidele sildades. Võib pääseda vaid reguleerimisega, mis pole kulukas, aga samas võib see tähendada ka põhjalikumat sildade remontimist. Kas varuratas ja muu vajalik on olemas? Üle võiks täpsustada, kas on olemas nii suve- kui ka talverehvid.

Auto salong ja kapoti alune

Kui väljast on autole tiir peale saanud, tasuks järgmisena üle vaadata salongi seisukord ning lisavarustuse toimimine. Väikese läbisõidu juures silmnähtavalt kulunud rool, juhiiste ja pedaalid viitavad läbisõiduga manipuleerimisele. Kui on paigaldatud istmekatted, siis tuleks kindlasti piiluda ka nende alla, et tuvastada, kas istmed ise on terved. Räpane salong näitab reeglina, et omanik pole eriti oma autost hoolinud ja see võib tähendada, et ka tehniline pool pole vajalikul määral tähelepanu saanud.

Kõikvõimaliku lisavarustuse toimimise kontrollimisel tasub pisut aega varuda. Kas kõik aknad käivad kenasti alla ja üles? Kas kõiki uksi on võimalik avada nii seest kui ka väljast? Istmesoojendused ja elektriliste peeglite liigutamine toimib? Katuseluuk avaneb ja sulgub korrektselt? Multimeediasüsteem (stereo) töötab ja ükski kõlar ei plärise? Mida rohkem lisasid on, seda rohkem see protsess aega võtab, kuid põhimõtteliselt tasub kõik nupud läbi näppida.

Ilmselt paljude jaoks kõige keerulisem on hinnata kapoti alust olukorda. Seda enam, et moodsamatel autodel on see suuresti kaetud plastik-katetega. Mootor tasub igast küljest kasvõi telefoni taskulampi kasutades üle inspekteerida – ega ei paista õlilekkeid? Nende likviseerimine võib teatud juhtudel viia rahakotist päris mitu tuhat eurot. Kas ja kui tihti on praegune omanik pidanud õli juurde valama? Kas õlitase on normi piires? Tasub piiluda ka õlikorgi alla, et ega seal kahtlast vahtu ei paista – see viitab, et jahutusvedelik on õliga segunenud ning pigem tasuks see masin sinna paika jätta.

Kui kogu kapoti alune särab ja läigib, siis on ilmselt hiljuti tehtud mootori pesu. See ei tähenda alati halba, kuid teinekord võetakse see protsess ette võimalike lekete varjamiseks. Sellisel juhul oleks siiski soovituslik käia autoga töökojas kontrollis või vähemalt vaadata mootor peale pikemat proovisõitu uuesti üle, et kusagilt ei paistaks värskeid õli jälgi.

Proovisõit

Kui vähegi võimalik, siis soovitame auto vaatamine kokku leppida nii, et selle mootor oleks alles külm (ehk temaga pole viimaste tundide jooksul sõidetud). See võimaldab näha, kuidas toimib külmkäivitus ning ega mootorist ei kostu kahtlast klõbinat, mida sooja mootori puhul ei pruugi esineda. Samuti ei tohiks mootor külmast peast liigselt suitseda. Pikk käivitus võib näiteks viidata probleemidele kütusesüsteemis ning nende likvideerimine pole kindlasti odav.

Vanemate autode puhul tuleks süüdet sisse keerates veenduda, kas kõik hoiatus-tuled armatuuris ikka süttivad, sest mõned osavamad „meistrimehed“ kipuvad vigu kõrvaldama armatuurist vastavate pirnikeste välja keeramisega. Olulisemad neist on ABS-i, turvapatjade ja mootori tule lambikesed. Pildi vastava auto „kellaplokist“ leiab kerge otsinguga internetist.

Kui oled lõpuks mootori käivitanud, siis jälgi, mida teevad pöörded tahhomeetril. Külmkäivituse puhul peaks need pisut aega püsima üle tuhande ning seejärel langema vahemikku 600-800 p/m. Tahhomeetri noole võbelemine ei ole kindlasti hea märk. Kas mootor töötab ühtlaselt ning pole üleliigseid kõrvalisi helisid?

Paigalt startides tasuks alustuseks käsipidur peale jätta ning veenduda selle toimimises. Käsipidurit saab kontrollida ka järsema kallaku peal – auto peaks püsima kindlalt paigal. Sõites tasuks jälgida, kas rool on kenasti otse ega kisu kuhugi suunas. Ega pidurdades hakka auto kuhugi poole ära kiskuma ning ei kostu kõrvalisi helisid? Automaatkast ei tohiks nõksutada ega liiga pikalt käike libistada. Manuaalkasti puhul tasub jälgida, et sidur liialt alt või ülevalt ei võtaks ning kõik käigud käiksid sujuvalt sisse.

Rahulikuma sõidu puhul ei pruugi osad vead avalduda ning kindlasti tasuks ka mootori pöördeid kõrgemale lasta. Võimalusel soovitame suunduda kasvõi korraks ka maanteele, sest tihtipeale nii mõnigi häda madalal kiirusel ei avaldu. Kindlasti tuleks oma proovisõidu teekonda sisse planeerida mõni kehvem teelõik, et veenduda sildade ja vedrustuse korrasolekus – üleliigne õõtsumine ja kahtlane klobin tähendab jällegi remonti ning selle maksumust ise hinnata on keeruline. Samuti ei tohiks tekkida suurema hoo pealt ebatavalist vibratsiooni.

Otsustamine

Üks suurimaid vigu on emotsiooni pealt auto ostmine, ilma teda põhjalikult kontrollimata – see võib hiljem rahaliselt väga valusalt kätte maksta ning ostu tuhina vaibudes saabub sinine esmaspäev. Kui nüüd sõiduk sai sinu parimate oskuste järgi üle kontrollitud ja müüja tundus ka usaldusväärne, siis tasuks ikkagi võtta hetk mõtlemisaega. Seda eriti juhul, kui autol esines mõningaid puuduseid, mida omanik telefoni teel ei maininud ning millede likvideerimiskuludest sul õrna aimugi pole. Müüja kipub arusaadavatel põhjustel probleeme pisendama ning seisukorda ilustama.

Kui sa ise pole just spetsialist, siis ilma põhjalikuma tehnilise kontrollita riskid asjatult oma rahaga. Seda enam, kui tegemist on kallimapoolse preemium- või luksusklassi sõidukiga. Nende remont ning varuosad on paraku kulukad. Päeva lõpuks on odavam teha mõnede sadade eurode eest mitmele huvi pakkuvale autole tehnilist kontrolli, kui hiljem mitme tuhande euro eest õnnetult remontida.

Mõtle põhjalikult läbi, kas vaatamas käidud auto ikka vastas sinu ettekujutusele ja soovidele ning mida leitud vead võivad endaga kaasa tuua. Võibolla pole tasuks lükata otsustamine järgmisse päeva, et esimene emotsioon saaks vaibuda ning lõplik otsus oleks kainem ja kalkuleeritum.

Lingid:

[1] https://auto.geenius.ee/kasutatud-autod/

[2] https://eteenindus.mnt.ee/public/soidukTaustakontroll.jsf?lang=et

[3] https://www.lkf.ee/et/kahjukontroll

[4] https://www.carvertical.com/et/landing/v3?utm_source=aff&a=VEEGO&b=d57f6e85

Loo autor Anti Soo